Woody Allen on nimi, mis ei vaja Eestis tutvustamist. Ehkki siin tuntud peamiselt filmirežissöörina ja näitlejana (eesti telekanalites on jooksnud tema filmid «Annie Hall», «Manhattan», «Mehed ja naised», «Päikesepoisid», «Kõikvõimas Afrodite» jpt), on Allen leidnud tunnustust ka omalaadse kirjanikuna, avaldades kokku kolm kogumikku lühijutte, aforisme ja näidendeid: «Kõrvalmõjud» (Side Effects), «Sulitult» (Without Feathers) ja «Arveteklaarimine» (Getting Even).
Eesti keeles ilmuvad need ühiste kaante vahel ja pealkirja «Arveteklaarimine» all. Kirjutatud küll juba aastatel 1965-80, on Alleni proosa ometi aegumatu klassika, unikaalne oma küünilisuses ja vaimukuses, samas kergelt nukra ja kohati romantilisegi alatooniga.
Alleni jaoks pole miski püha: ta lahkab vaimukalt igipõliseid teemasid, mis on jäänud kõlama ka tema filmidest: surm, jumal (või jumala puudumine), naised (või nende puudumine), intellektuaalsus, kunst, erinevad usundid jne.