Mees ei kavatse tal minna lasta. Ja naine ei saa jääda.

Gilly Solomanist on saanud emadusemasin, kes hoolitseb kõigi ja kõige, välja arvatud iseenda eest. Aga see masin on katki läinud. Lõpututest päevadest koos karjuvate lastega ning igikestvate kodutööde tegemisest läbi põlenud ja surmväsinud sellest, et ta omaenda huvid alati kõige viimaseks jätab, ei hakka Gilly kohe tagajärgedele mõtlema, kui ta koos autoga kaaperdatakse. Nuga kõril, on tema esmaseks mõtteks, et lõpuks ometi saab ta pisut puhkust. Keegi saab vahelduseks teda päästa.

Aga pääsemine ei ole just käeulatuses. Koos võõra mehega kõrvalisse, lume tõttu muust maailmast ära lõigatud jahimajakesse suletuna saavad tundidest päevad, päevadest nädalad. Kui aeg nende vahele hapra sideme sepitseb, avastab Gilly, et tema vangistaja ei olegi vaimuhaige, nagu ta algul uskus, vaid inimene, kelle raisatud elu on vorminud saladused ja tragöödia. Kuigi nendevaheline side muutub aina usalduslikumaks, teab Gilly, et ta ei tohi kunagi unustada seda, et tegemist on siiski mehega, kes vangub piiri peal. Sellisega, kes võib ta lihtsalt endaga kaasa viia.