«Elas kord maa peal üks inimene, hiiglasliku vaimujõuga mees, kel nimeks Siimeon,» alustab isa Sofroni jutustust oma vaimsest õpetajast, pühast Siluanist, 1866. aastal sündinud lihtsast vene talupojast, kes pärast sõjaväeteenistuse läbimist 1892. aastal Kreekasse Athose mäele suundus. Püha Panteleimoni kloostris pühendus ta tööle ja palvele ning elas pikki aastaid erakordses askeesis. Temast sai Jumala armastuse tunnistaja ja kannatusterohke sajandi staarets, kes oma isikliku vaimuelu kogemusega seisab lähedal nii varakristlikele kõrbepühakutele kui ka meie aja inimestele.

Püha Siluani elu viimastel aastatel oli tema lähim kaaslane ja õpilane isa Sofroni, samas kloostris mungaks pühitsetud noor vene kunstnik, kelle kätte jäid pärast õpetaja surma tema väärtuslikud märkmed. Nende tekstide avaldamist pidas isa Sofroni oma eluülesandeks ja nii sündiski raamat «Athose püha Siluan», mille esimeses osas annab õpilane ülevaate oma vaimuliku isa elust ja õpetusest. Raamatu teine osa koosneb püha Siluani luulelaadsetest mõtisklustest, mille ta inspiratsiooni hetkedel paberilehekestele kirja pani.

Staarets Siluan suri 1938. aastal. Ligi viiskümmend aastat hiljem, 1987. aastal kuulutati ta pühakuks. Teda peetakse 20. sajandi idakiriku üheks olulisimaks kirikuisaks.

Tema õpilane arhimandriit Sofroni Sahharov (1896–1993) lahkus Athose mäelt 1947. aastal ja asus elama Prantsusmaale, kus ta järgmisel aastal avaldas püha Siluani raamatust esimese käsitsi paljundatud versiooni. Elu teise poole veetis isa Sofroni Inglismaal Essexis, kuhu ta rajas Ristija Johannese õigeusu kloostri. Aastal 2019 kuulutati staarets Sofroni pühakuks.

Pühale Siluanile ja pühale Sofronile on pühendatud ka Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses asuv kabel.