Nikolai Roerich ütleb: «Pole tõsi, et muinasjutt on küllastunud rikaste osa. Hulk töötavaid kehvikuid ammutasid jõudu ja lootust muinasjutt-tõest. Kes tundis ära muinasjutu, see oskas seista ka tõe eest. Argine töö ise muundus. Mõned karmid juhid panid ette maski, kinnitades, et elu muinasjutt ja üldse kogu kunst on neile talumatu, kuid ise nutsid vaikuses, ilu poolt võidetutena. Ilu pole oopium, vaid edukuse tiivad.» («Seitsme maa ja mere tagune kuningriik» )