Andrus Kasemaa uut teost võib liigitada romaaniks novellides; see koondab kahtekümmend temaatiliselt rinnastatud lugu, mida ühendab kolhoosinostalgia, igatsus kadunud ajastu järele, kus inimsuhete üle ei domineerinud veel kapitalismi ja klassiühiskonna vaim. Jutustaja kogub etnograafi kirega suulist pärandit elust nõukogude Eestis, pöörates tähelepanu mitte režiimi ametlikule korraldusele, vaid tavaliste inimeste tavalistele elukogemustele. Kasemaa kinnitab taas oma empaatilist võimet mõista vanu inimesi ja anda hääl ka nendele,

Autor on ise kirjutanud oma teose seletuseks:

«Kui üks tuttav küsis, millest mu uus proosateos räägib, siis ütlesin talle, et emast, kes igatseb kolhoose taga. Küll su ema on ikka üks lõppematu inspiratsiooni allikas, ütles tuttav. On jah, vastasin naerdes, sest kes veel räägiks mulle nii palju jaburaid lugusid kolhoosist kui ema. Ilma ema lugude ja positiivse ellusuhtumiseta poleks sündinud ka see raamat.»