Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID».
Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad.
Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi.
Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri.
Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul.
«Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu?
Ted Gup