Jätkuvad tormilise 1989. aasta sündmused nii Eesti kui kolhoosi Kaluri Poeg elus. Kapten Volmeri saatus on teinud järjekordse kannapöörde, suunates mehe tööle väikese krevetitraaleri Dromia pardale, mis on sarnaselt sõsarlaevale Tipton ümber ehitatud tuukrilaevaks. Pisikese, 29 meetri pikkuse aluse ülesandeks on võtta ette hirmutav, 15 818 miili pikkune merereis Kesvalt Kamtšatkale. Ja seda kõige viletsamal aastaajal – hilissügisel, mil Läänemerel, Põhjamerel ja Biskaia lahel ajab üks tsüklon teist taga. Liialdamata võib öelda, et tegu on merelise kangelasteoga, kus ellujäämiseks peavad nii kapten kui iga meeskonnaliige olema oma ülesannete kõrgusel.

Vähem tormiline pole ka kolhoosi Kaluri Poeg saatus, millele vajutab oma pitseri Eesti NSV Ülemnõukogu 16. novembril vastu võetud Eesti iseseisvusdeklaratsioon. Tarned idapiiri tagant kahanevad pea olematuks, mis omakorda vajutab pidurit kolhoosi toodangule. Peainsener Karaskil ja püügiosakonna ülemal Räimel tuleb leida võimalusi, kuidas ja milliseks otstarbeks kasutada Kesval valmiva uue kalatehase hooneid. Otsingud viivad murelikud mehed Soome.

Avamerel aga juurdleb kapten Volmer meremeeste vana ütluse üle – kas meri mahub taskusse või siis mitte.