Pierre Loti, pärisnimega Julien Viaud (1850-1923) on läinud sajandi loetavamaid kirjanikke. Prantsuse Akadeemia liige (1891). Elukutselt meremees. Teenis 40 aastat laevastikus, võttis osa Prantsuse-Preisi ja Esimesest maailmasõjast.
Sõjalaevastikus teenides viibis ta kauemat aega Prantsuse asumail ning käsitleb oma rohketes romaanides peaasjalikult eksootilisi, kultuurist veel puutumata maid ja kombeid - Aafrika kõrbi, Lõunamere korallsaari, Jaapani linnu, aga ka oma Briti kodumaad.
Põhimeeleolult avaldub neis raamatuis mingi kultuurist väsinud, kõige maise kaduvust aimata laskev resignatsioon, selle juures aga sisetundest lähtuv sümpaatia väikeste olendite, saatuse võõraslaste vastu.
Käesolev teos esitatakse lugejale Türgis 1876-1877. aastail teeninud inglise mereväeohvitseri märkmete ja kirjadena, mis sisaldavad rohkesti autobiograafilisi sugemeid. Teose kandvaks jooneks on ilus, sügav ja valuline armastus väikese haareminaise Aziyadé vastu.
Värvikad ja ülendavad on autori looduskirjeldused, milles ta avaldub suureandelise kirjanikuna.