«Meid hinnatakse selle järgi, kuidas me oma kadunutesse suhtume,» seisab raamatu eessõnas. Jutt on Balti esimeses vabadussõjas võidelnutest.

Neli balti parunit on selle käsikirja kirjutanud ajaliselt juba pärast teist vabadussõda, selleks, et selgitada Balti Landeswehri ja Balti pataljoni (rügemendi) võitlust 1918–1920 punaste vastu ja valgete maa (Baltimaa) vabaduse nimel. Nad on kirjutanud lootuses, et suudavad meie südametes midagi üles äratada.

Baltisakslased lahkusid Eestist ja Lätist 1939. aastal. Lahkusid, sest neil oli valida, kas minna Saksamaale või Siberisse. Võimalust oma ajaloolisele kodumaale jääda neil ei olnud. Mõned neist lootsid südames tagasi tulla, paljud jätsid omandi alles, kõige eest ei võetud kompensatsiooni. Põlvkond, kes oli Eesti (või Läti) Vabariigis koolis käinud, jäi surmani oma kodumaa pärast muretsema, tema saatusele kaasa elama. Tänaseks on need aastakäigud lahkunud, nende lapsed ei oska enam meie keelt, aga ka nemad teavad, kust nad on pärit, kus on nende juured. Mitte keel pole siin ilmas kõige tähtsam, meel on hoopiski olulisem.

Kuni 19. sajandi lõpu venestamiseni elati Vana-Liivimaal kenasti koos. Siis algas kurikaval kihutustöö, mis pidi talurahva ja balti aadli tülli ajama. Eestlased (lätlased) ja sakslased lepitas Teine maailmasõda, mil võideldi ühise vaenlase vastu. Järgnes poolesajandiline okupatsioon, mil Baltimaa olid tsivilisatsioonist isoleeritud. Ja sel ajal mõtlesid võõrsil viibivad baltisakslased ikka oma kodumaale, mitte ainult maale, vaid ka meile, inimestele, kes elavad siin aastakümneid hiljem ehk täna. Jätkuks meil vaid mõistust nende sõnum vastu võtta, selle maa möödanikku ja tema vaimu edasi kanda.
Jaanika Kressa