Umberto Eco viimast romaani «Baudolino» (2000) raamib Konstantinoopoli vallutamine Neljandas ristisõjas (1199-1204). Bütsantsi kõrge ametnik ja ajalookirjutaja Niketas Choniates vestleb oma päästja Baudolinoga, Püha Rooma keisri Friedrich I Barbarossa kasulapsega, kelle lugu põimub paeluvalt selle looga, mida tavatsetakse nimetada Õhtumaa ajalooks. Nagu Niketas, saab ka lugeja Baudolinolt teada keisri konfliktidest paavsti ja Itaalia linnadega, ülikoolide iseseisvumisest, püha Graali lugude tekkevõimalustest, keskaja maailmapildi iseärasustest ja müütilise preester Johannese riigi otsinguist Idas. Ehkki traditsioonilise ajalookirjandusega võrreldes on tegeliku, võimaliku ja võimatu vahekord romaanis parajalt pea peale pööratud, loob just niisugune nihestatus võimaluse tegelikkust teistmoodi näha. Ning raske on öelda, kas «Baudolino» on rohkem seiklusromaan või kaasakiskuv, küsimusi tekitav sissejuhatus keskaja kultuurilukku. Pealegi lõpetab Eco temale iseloomuliku uperpalliga: Baudolino kaob ja koos temaga ka tema lugu ning Niketas otsustab targa nõuandja abiga, et seda ei tooda päevavalgele enne, kui ilmub keegi, kes on meistervaletaja Baudolinost veelgi valelikum...

Umberto Eco on sündinud 1932. aastal Alessandrias, Piemontes. Ta on Bologna Ülikooli korraline semiootikaprofessor ja sama ülikooli Kõrgema Humanitaarteaduste Kooli juhataja. Eco on rahvusvaheliselt tuntud semiootikateadlane, esseist ja kirjanik. Ta on avaldanud neli romaani, millest kaks -- «Roosi nimi» ja «Eilse päeva saar» on ilmunud ka eesti keeles. «Baudolino» on tema seni viimane romaan.