«Beowulf» on üks vanemaid ingliskeelseid kirjandusteoseid: anglosaksi poeem, mida tuntakse vaid ühe, üheteistkümnenda sajandi algusest pärineva käsikirja põhjal. Lugu ise on käsikirjast ehk umbes 250 aastat vanem, aga kuigi teadlased on selle loomise täpse aja üle vaielnud, pole nad iial üksmeelele jõudnud. 1731. aastal säilitati seda ainsat käsikirja, mis kuulus Robert Bruce Cottoni kollektsiooni, Westminsteris Ashburnam House'i raamatukogus. Käsikiri pääses napilt tulekahjust, mis hävitas sadu teisi hindamatuid kirjandusteoseid. Praegu asub käsikiri Londonis British Librarys, kus asjatundjad kasutavad tehnika viimast sõna, et säilitada seda hinnalist osa meie kirjanduslikust pärandist digitaalsel kujul. Tules kannatada saanud tuhande aasta vanuses käsikirjas pajatatakse kangelasest – Beowulfist – ja tema võitlusest hirmuäratava koletise Grendeliga. Hoogsas ja rütmilises poeemis on maksimaalselt ära kasutatud vanainglise keelele omast energilisust ja jõulisust. Pärast seda, kui roomlased lahkusid 4. sajandil pKr Briti saartelt, tungisid sinna mitmed sõjakad Põhja-Euroopa rahvad: viikingid (Skandinaaviast) ja saksid (Germaani aladelt). Samal ajal seadsid end Euroopas sisse ka kristlased, kes tõid endaga kaasa lugusid uutest kangelastest. Beowulf on üks selliseid varakristlikke kangelasi – ta pärineb jüütide seast, kes elasid kunagi praeguse Rootsi lõunaosas. Sündinud niisuguses ajaloolises kontekstis, on iidne lugulaul Beowulfist säilinud meie päevini.
«Beowulf» on säilitanud oma võlu ka tänapäeval, seda iseäranis tänu kahele tõlkele: kunstniku ja luuletaja William Morrise versioon ilmus 1895. aastal, Seamus Heaney paljukiidetud variant 1999. aastal. Selles raamatus tuuakse lugejani kõige põnevam osa Beowulfi legendist.