Berliin 1945 on kohutav lugu uhkusest, lollusest, fanaatilisusest, kättemaksust ja metsikusest, ühtlasi ka hämmastav lugu kannatustest, eneseohverdusest ja ellujäämisest kõigi pahede kiuste.
Kui venelased 1945. a. jaanuaris Reichi piirideni jõudsid, algas punaarmeelaste kättemaks Wehrmachti ja SS-I metsikuste eest. Sõdurid rüüstasid, vägistasid, hävitasid. Samas olid nad spontaanselt üllameelsed naiste ja laste vastu.
Natsipartei juhid, kes ei uskunud kaotust, keeldusid tsiviilelanikke evakueerimast, nii et sajad tuhanded naised ja lapsed külmusid surnuks või hukkusid tulevahtuses. Üle seitsme miljoni inimese põgenes Punaarmee terrori eest läände.
Stalinil oli aga oma plaan, ta oli valmis ohverdama kümneid tuhandeid vene sõdureid, et vallutada Berliin enne ameeriklasi.