«Nadja käis siin. Ta oli kurb. Ma ütlesin, et sellest pole midagi. Nadja nuuskas minu padjapüüri sisse. Ma ütlesin, et sellest pole midagi, aga võib-olla tulevad mul sellest räpased mõtteed pähe. Nadja naeris. Siis tõmbasin ma üheksa liitrit õhku kopusdesse ja rääkisin talle tõtt. Ma ütlesin talle, et olen temasse armunud. Et seda olen ma kogu aeg olnud. Ja et õieti oli Åke see, kes sundis mind sada aastat tagasi Nadjaga suhted lõpetama. Ja Nadja vennad, kes mind kogu aeg tahtsid ära tappa. Ise olen ma kogu aeg tahtnud Nadjaga käia...»
Teine poolaasta üheksandas klassis on just alanud. Elu on vahel raske ja Bertil on sageli põhjust oma aju piinata. Näiteks sellega, et igaühel on keegi, välja arvatud temal. Üle kõige tahab Bert tagasi Nadjat, isegi kui ta selleks peab eluga riskima.