Raamatu kaanelt:
«Siis juhtus midagi väga romantilist. Emilia heitis minu kõrvale tekile. Ja siis pani ta oma pea mu kõhu peale ja paistis uinuvat. Ta naeratas ja surus juuksed vastu mu nahka. Ma tundsin, kuidas pisikesed pahategijad mu veresoontes hakkasid jooksma sprinti arteritest veenidesse… Emilia hoidis endiselt silmi kinni, aga ma arvan siiski, et võis aimata kerget õnnelikku naeratust… Seal me lamasime ja ma tahtsin, et see hetk ei lõpeks kunagi.»
Bert on 14-aastane ja Emilia on tähtsaim asi tema elus. Kuigi… mopeedid on ka väga tähtsad. Seevastu kool kuulub anti-elu hulka. Seal on tegu rohkem kannatuste kui armastusega. Bert hoiab oma joont ja kirjutab ühtviisi suure sisseelamisega nii armastuse müsteeriumidest, jalgpallist, kambaga linna peal käimisest kui ka oma suvisest tööst jäätisemüüjana Bengtssoni kohvikus.