Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.
Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.
Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.
