Žakovi poeemi eeskujuks on «Kalevala» ja jutustab permlaste reisist Biarmiasse, mis on kirjanduslik inversioon viikingite reisist Biarmiasse Skandinaavia saagades. Kuid see kõik on vaid vahendiks põhilise ülesande lahendamisel: näidata komi rahva muistset, kristluse-eelset maailma koos selle olmega, paganlike kommetega, müütidega, loodususuga ning jumalate panteoniga. Selle ülesande lahendamise kõige adekvaatsem viis oli kirjutada eepos kui minevikusündmuste kangelasloo jutustamise arhailine vorm. Kuid Žakovi sihiks oli kirjutada mitte üksi poeem minevikust, vaid püüda taastada kaduma läinud sürja-komi eepos kui Põhjala eepose osa.

«Biarmia» pole mitte üksi eepos komi kangelastest ja nende tegudest, vaid ennekõike eepiline jutustus muistsest Teadmisest, mis lubas inimestel elada koos looduse ja jumalatega. Seetõttu on poeemi tegelasteks inimesed, kes on selle teadmise valdajad – see on võlur Vörmort (Metsainimene) ning tema õpilane, vürst Jauri poeg Jugõdmort (Helge inimene). Kõrgeima Teadmise tundmine lubab neil saavutada veretuid võite vaenlaste üle, muuta neid liitlasteks ja sõpradeks.