Robert Lanza on maailmaklassi teadlane, kelle teadusuuringud silma võrkkesta rakkudega võivad osutuda läbimurdeks, mis annavad tagasi nägemise inimestele, keda varem ootas ees vältimatu pimedaksjäämine. Koos astrofüüsik Bob Bermaniga kahasse kirjutatud raamatus «Biotsentrism» püüab Robert Lanza avada inimeste silmi ka palju avaramas tähenduses. Kui bioloog ja füüsik kokku saavad, ei sünni sellest enamasti midagi väärtuslikku. Eluteaduse ja kvantfüüsika ristamise katsed on nii mõnegi ulja maadeavastaja laeva koleda mürinaga karile ajanud. Kuid Robert Lanza on mingi seletamatu navigatsiooniime abil suutnud loodusseadused üle kavaldada. Võimatu missioon jätkub. Raamat käsitleb kirglikult selliseid küsimusi, kas universum on kell, mis keeras ennast kogemata ise üles, või tassib inimene aega ja ruumi (ehk universumit) enesega kaasas nagu mustkunstnik kübarat? Kindlasti tunneb mõni lugeja ära ka biotsentrismi võluva sarnasuse Jakob von Uexkülli omailmateooriaga.

Robert Lanza on ladusa sule ja selge peaga mõtleja, kes kirjutab märksa paremini kui nii mõnigi professionaalne kirjamees. Sümpaatne on see, et autorid ei suru oma vaateid peale, vaid möönavad ka ise, et biotsentrism on pigem hüppelaud asjade üle mõtisklemiseks, mitte eesmärk omaette. Robert Lanza jõudis biotsentrismi põhiseisukohtade juurde lapsena Massachusettsi metsades hulkudes. Teooriad, mis sünnivad metsas, äratavad usaldust. Autori lähtepunkt käsitleda neuronit universumi tillukese mudelina on õigupoolest üks väga vana mõte, mille juur ulatub aastatuhandete taha.
Valdur Mikita