Jutustus «Bob Ellerhein» jäi Moritz Maximilian Põdderi (1852-1905) ainsaks pikemaks ja tuumakamaks algupäraseks teoseks. 1888. a. pälvis teos Eesti Kirjameeste Seltsi auhinna.
Tegelemine tõlketööga andis M. Põdderile teatud kirjanduslikku vilumust: tema sõnavalik on suurem ja sõnastus voolavam kui paljudel teistel selleaegsetel kirjameestel. Ka paistab «Bob Ellerhein» silma asjaliku kujutuslaadi ja tegelaste hingeelu sügavama jälgimise poolest. Olulisimad on teose 2. ja 3. peatükk, kus M. Põdder esineb Jakobsoni programmi tulise pooldajana, polemiseerides baltisakslastega rahvusliku liikumise põhiprobleemide üle.