Kui raamatutark poiss ja tänavatark tüdruk ühel jahedal aprillipäeval kortermaja trepikojas kokku põrkavad, pole see päris kindlasti sõprus esimesest silmapilgust. Ometi ei oska kumbki aimata, kui sügava jälje too juhuslik kohtumine nende ellu jätab.

Lennart Palm on kaksteist aastat vana. Ta on väga pikk, väga kõhn ja väga tark. Ta oskab peast kolmekohalisi arve korrutada ja teab sõlmedest rohkem kui keegi teine. Ta peab meeles fakte ja kuupäevi ning teab täpselt, mitu sammu on kodust koolini või mitu trepiastet esimeselt korruselt üheksandale. Inimesed seevastu on tema jaoks keerulisemad kui kõrgem matemaatika.

Eva. Või Matilda. Oleneb olukorrast. Ta on lühike, pika terava nina ja veelgi teravama jutuga kaheteistaastane tüdruk. Tema jaoks on küsimused ohtlikud ja vastused ohtlikumadki. Seepärast on ta õppinud suurepäraselt valetama. Tõde on keeruline. Ja valus.

Eva äkiline loomus ja haruldane oskus alati konfliktidesse sattuda peletab eemale nii eakaaslased kui täiskasvanud. Niisamuti ei suuda keegi pikemalt taluda Lennartit, kelle robotlik käitumine ja oskamatus “inimkeeles” suhelda tekitavad võõristust ning põlgust. Lennartit ja Evat/noori/lapsi seob aga miski, millega nad on ammu ära harjunud – üksildus.