«Brandist» sai teos, mis tõstis oma teemat, tooni ja oma sügava, niihästi isiksusliku kui ka ühiskondliku rahulolematuse juuri kaua otsinud autori üleöö suure ühiskondliku tähelepanu fookusse. Siit sai alguse Ibseni (esimese hooga omajagu skandaalne) kuulsus. «Brandiga» seostub mõndagi paradoksaalset. Selle kohati lauspateetiline värsskõne paigutaks selle justkui ühte ritta mitukümmend aastat varasemate «tormi ja tungi» draamadega, näiteks Schilleri teostega, või siis, ütleme, Goet­he «Fausti» II osa üleva abstraktsusega.

Seejuures tunneb nii «Brandi» tegelastes, konfliktides kui ka probleemides selgesti ära kõik autori hilisemate proosalis-realistlike kodanlasdraamade põhimotiivid, nagu erandliku indiviidi ja kas siis tuima ja nüri või mugavalt konformistliku sootsiumi konflikt, pärilikkusest tulenevad paratamatused või fundamentaalsete printsiipide moondumine «eluvaleks».Tegelikult mängib ka «Brand», erinevalt fantasmagoorilisest «Peer Gyntist», realistlikus keskkonnas. Selle eriline pingestatus tulenebki suurelt jaolt sellest, et peategelasi kirikuõpetajat Brandi ja tema abikaasat Agnest esitletakse võib-olla küll erandlike, kuid siiski inimmõõtu inimestena teiste inimeste (kehva rannaküla talumeeste ja kohalike asjameeste) hulgas – seejuures aga ka üleelusuurusi printsiipe ja nõudeid kehastavate titaanidena.

Ibsenist sai juba eluajal legend kui realistliku, paiguti lausa ajakajalise näitekirjanduse rajaja ning sellele vastava teatri tekke esilekutsuja. Siiski on teada, et ta ise pidas jonnakalt oma peateoseks hoopis suurejoonelist kaheosalist ideoloogilist ajaloodraamat «Keiser ja galilealane» ning unistas vanas eas tagasi pöörduda sümboolsemate värss­oopuste juurde. Selles suhtes tasub kõrvutada «Brandi» ja Ibseni viimase näidendi «Kui me, surnud, ärkame» finaali, mis kattuvad pea üks ühele.