Bruno Tomberg (1925–2021) oli sisearhitekt, disainer, kunstnik ja pedagoog, disainivaldkonna eestkõneleja Eestis selle intensiivse kujunemise ajal 1960. aastate algusest. Tema loomingulise, pedagoogilise ja administratiivse tegevuse kaudu avaldub Eesti tarbekunsti ja disaini arenemise lugu.
Riikliku kunstiinstituudi juures Tombergi juhtimisel 1966. aastal avatud tööstuskunsti erialal hakati andma disainiharidust. Õppekava ülesehitamise käigus tegeles Tomberg disaini mõistele sisu loomisega, valdkonna suunamise ja arendamisega, tutvustades nii selle mineviku eripärasid kui ka tulevikuperspektiive. Tuues käibele uut infot ja kontseptisoone, juhtis Tomberg tarbekunstil põhineva eriala kujunemist tööstuskunstiks ja disainiks. Nagu ta ise rõhutas, olid eriala arenguks nii sisulised kui ka vormilised võimalused erakordselt napid, pigem juhuslikud. Seda enam oli väärtuslik tema katkematu ambitsioon sellest süsteemseid teadmisi luua ning tulemused, millele toetudes areneb eriala tänaseni.
Tomberg on hästi tuntud kui siinsele disainiharidusele alusepanija, kuid tema haare oli võrratult laiem ning tema tähendus Eesti kunsti- ja disainiajaloos on suur.
Vähem on teada Tombergi kui kunstniku ja kujundaja, aga ka disaini mõtestaja panus. Üks tuntumaid tema kujundatud esemeid on Voltas toodetud elektriradiaator (1974), kuid oma eluajal liikus ta sujuvalt mitme eriala vahel, kavandades mööblit, keraamikat, valgusteid, nahast ja metallist esemeid, kangaid ja vaipu. Ta tegeles ka graafilise disainiga ning lõi sisearhitektuurilahendusi ja näitusekujundusi. Tema didaktilised ja praktilised nõuanded kodu- ja esemekujunduse teemadel ilmusid peamiselt 1960. aastatel ajakirjanduses.
Loomingu eri kihtides olid talle omased abstraktsus, geomeetrilisus ja modulaarsus. Erilise fooni lõid Tombergi loomingule ka mitmed omas ajas eksootilised reisid. Ta tõlkis ja vahendas süsteemselt disainiga seotud kirjandust ning materjale.
