Kogu iseseisvuse saavutamisele eelnenud aja tundis Monika end õnnelikuna – juhtus midagi, millest ta eales poleks arvanud, et tema silmad sedanäevad: rumal nõukogude kord, mis oli rikkunud nii paljude inimeste elu, hakkas lagunema.

Muutuste alguspunkti ta tagantjärele fikseerida ei osanudki – kas oli see tookord, kui Gorbatšov Tallinnas käis perestroikat takka õhutamas? Või siis, kui peeti maha loomeliitude pleenum, kus Peetergi oli esinenud ja kuulutanud, et nii edasi elada ei saa? Või kui Savisaare eestvõtmisel telestuudios, otsesaates loodi Rahvarinne? Kuid see polnud ka tähtis, peaasi, nagu Gorbatšov armastas öelda, et protsess läks käima ja mitte keegi ei suutnud seda peatada – ehkki närveerimist oli nende aastate jooksul siiski omajagu, inimesed on ju erinevad, mõned käituvad mõistuspäraselt, teistele aga anna vaid võimalus ja nad püüavad kohe segadust tekitada...