Laiema avalikkuse silmis on Kalle Istvan Eller (1940) saavutanud viimasel aastakümnel tuntuse aktiivse poliitiku ja kaitseliitlasena. Ehkki «Eesti kirjanike leksikon» rõhutab ka Elleri teeneid luuletaja ja publitsistina, on «Bärsärk» tegelikult tema esimene trükikojas paljundatud luulekogu. Nagu kirjutab raamatu koostaja Jaan Unt oma saatesõnas, on Kalle Eller «meie kultuuriruumi tegusana mõjustanud pikka aega, avalikult ja avalikustamata, nähtavana ja nähtamatult». «Bärsärk» toob lugejani seni suures osas avalikustamata ja nähtamatu poole – 1960.–1970. aastate vahetusel Tartu omakirjastuslikes, Eesti NSV ametlikule kultuuri – ja kirjanduspoliitikale vastandunud väljaannetes («Marm», «Õitsev Tuul» jt.) ilmunud lühemad ja pikemad värsstekstid.
Luuletajana on Ellerit valdavalt inspireerinud eesti regivärss ja sajandite jooksul maarahvast üle käinud sõdade lained; tema isikupärane keelekasutus tugineb programmilisele arusaamale lõunaeesti keele säilitamise, korrastamise ja arendamise vajalikkusest.