Arthur Schnitzleri (1862–1931) loomingust hõljub vastu Viini mahedat õhku, puhtaustrialikku kergust ja lõbusust, mis ei pelga küll sügavaidki probleeme, kuid ka nende käsitlemisel oskab ta jääda heameeleoluliselt mänglevaks.
«Casanova kojusõit» (1918) on iseloomustavamaid teoseid Schnitzleri arengule pärast 50. eluaastasse jõudmist.
Casanova, maailma kuulsaim südametemurdja, igasuguses arenemisastmes naiste seiklushimu jumaldustüüp, tragikoomilises osas nagu ta esineb käesolevas teoses – tõepoolest, see mõjub otse pedagoogiliselt. Sest pole hirmsamat relva fastsineerimise vastu kui naeruväärsus, eriti kui see ei põhine mitte satiirilisel ilutulestikul, vaid täiesti tendentsitul, jah, koguni heatahtlikult-mõistval arusaamisel fastsineerija tõelisest armetusest. Selles mõttes võib käesolevat teost soovitada just puberteedieas olevaile tütarlastele – vastumürgiks neis võib-olla pesitsevate Casanova-ideaalide vastu, silmadeavajaks selle elutüübi teise palge, eriti selles eas tavaliselt nähtamatuks jääva tühjuse- ja varjupoole kohta.
Tõlkija