Sünnipärane uudishimu ja laastav hirm, mis sind jälitab, sunnivad jooksma. Unistus graatsiast ja ilust pakub lohutust kurbusest moonutatud lapsepõlves ja noorusajas. Signorini oskab lugeda selle rahutu tütarlapse põlevaist silmist kõiki Coco tulevasi plaane, ängi, mida väike Gabrielle tunneb, salajast sisemist tuld, mis teda põletab. Isegi Signorini kirjutamise viisist õhkub tuleviku eelaimust. Selles on hingetuks tegevat sensuaalsust ja kirge – nii nagu ka Coco rõivastes, kübarates, eksimatult äratuntavas lõhnaõlis. Kuid me saame näha ka väikest naeratavat, võluvat Gabrielle'i laulmas Café Chantantis laulu «Kes on näinud Trocadéros Cocod», mis kinkis talle esimese kokkupuute tuntusega ja kuulsa hüüdnime Coco. Uhkus, südikus, ambitsioonid ja kaugustesse püüdlemine – Coco anne hakkab endale teed rajama. See kena poisilikult riietuv tütarlaps – õmbleja maalt, kel on liiga julged ideed – kohtab Boy Capeli ja on temast otsekohe vaimustuses. Boy teeb Coco õnnetutele päevadele lõpu. Ta aitab Cocol leida oma tee, aitab üle saada ebaõnnest. Sünnib Coco Chanel. Coco, kes võidutseb moemaailmas oma fantaasiaküllase ja võluva loominguga.

See raamat räägib erakordselt andekast inimesest, kel polnud sündides mingeid privileege, kel olid oma väljakutsed ja püüdlused, perekonnadraamad ja ajastutragöödiad. See räägib Coco, Gabrielle'i elust, mida Signorini uurib targalt ja taktitundega, leides sealt tujusid, sügavaid kiindumisi ja pulbitsevat loomingulisust.