Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates «Alo Presidente!».