Kristjan Haljak on eesti kirjanduse ainukene tõsiseltvõetav dekadent. Tema luule ei tõuku tavapärasest noore inimese maailmaängist, vaid ajab juuri rikkas 19. sajandi prantsuse traditsioonihuumuses.

Tõlkinud nii Lautreamont'i kui Baudelaire'i omab ta lisaks teravale korgitserile ka sügavuti minevat intellektuaalset kapatsiteeti tammise spliini vallakorkimiseks.

majakas mu
hilisõhtune tramm lõhnab nagu
eeter kohvikus küsisid tüdrukud
mille pealt kirjutada et muljed
kestaksid kõik muljed kestavad
kõik muljed kestuvad