Rooma keisri Constantinus Suure elu kulges mitmes mõttes piirialal. Ajas paigutub ta antiigi ja keskaja piirile, ruumis impeeriumi äärealadele. Rooma keisritel tuli ju jätkuvalt kaitsta hiigelriigi piirimaid.
Kui Constantinus pealinn Konstantinoopol oli ühenduspunktiks Lääne ja Ida vahel, siis tema ise oli sillaks muistse kreeka-rooma usundi ja kristluse vahel.
Oma eluõhtul vaatab Constantinus tagasi möödunule. Mida kõike on Ülisuurel ja Ülivagal mäletada: sõjaväelaagrites ja lakkamatutel rännuteedel möödunud lapsepõlv, painavad mälupildid kristlaste julmast tagakiusamisest, hirm omaenese elu pärast, tõus keisririigi valitsejaks, lahingute möll ja rahva imetlus, õnnelik armastus, aga ka piinarikkad eksimused.
Surres võib keiser õigusega uhke olla rahu taastamise üle riigis ja õitsva pealinna üle. Ta võtab vastu ristimise, mis teeb temast lõplikult kristlase.