Jutustus ungari noorte tegemistest.
Sobib keskmisele koolieale.
Mööda tänavat veeres tühi kingakreemikarp. Karbi taga sammus poiss, käed taskus, kõrge kraega pullover seljas, väike viltmüts pealael. Poiss togis kinganinaga karpi, andis ühe jalaga teise ette passi. Tahtis karp ära veereda, oli vaja vaid üht liigutust külje pealt, ja karp oli jälle keset kõnniteed! Siin oli midagi kunstipärast, kas või selleski, kuidas poiss vältis lapsevankreid ja võrkudega tädisid, ilma et oleks ise üleski vaadanud.
Poisi nägu muuseas oli üksainus tähelepanu. Peale kingakreemikarbi ei huvitanud teda miski, mitte miski.
Äkitselt põikas poiss ühte väikesesse tänavasse. Samm kõrvale, ja juba oli ta keset sõiduteed.
Poiss lõi karpi jalaga edasi, kihutas karbile järele. Petteliigutus paremale - petteliigutus vasakule! Poiss triblas ühest sõidutee servast teise, otsekui tahaks iseendast mööda mängida, lõi karbi isegi ühe auto alla, et seejärel uuesti edasi kihutada.
Ja siis astus karbile üks jalg.
«Seis!»
