Aserbaidžaani kirjandusel on uhke ajalugu. Siin on rikkalikul rahvapärimusel põhinevad eeposed, keskaja klassikaline luule, Euroopa valgustusest tiivustatud filosoofid, sügavalt helisev isamaaluule ja moodne proosa. Paljudel kaasaja kultuurrahvastel on just kirjanduspuu alumine osa palju vaesem. Eks peame meiegi tunnistama, et kui Kreutzwald XIX sajandil «Kalevipoja» tegi, siis sündis see eeskätt ta enda loominulisest innustumisest, mitte nii palju autentsest pärimusest.
Aserbaidžaanlastel (ehk aseritel ehk Aserbaidžaani türklastel) seevastu on välja panna mitu ehtsat eepilist pärimust. «Dädä Gorgudi raamatu» kõrval on sarnase traditsiooni viljadeks näiteks «Koroglu» ning romantilisema kaldega poeem «Ašuug Gärib». Viimases pealkirjas sisaldub väga oluline võtmesõna – ašuug ehk rahvalaulik. Tõlkes on ašuug «armunu». Aserbaidžaani «armunute» looming eristub teiste rahvaste omast eeskätt suurema musikaalsusega. Ašuug saadab oma laulu keelpillil. Teine iseloomulik joon on see, et ta võib vabalt improviseerida, olemata etteantud sõnades kinni. Alates XVIII sajandist on ašuugide pärimus rikastanud autoriluulet. Vähemalt sama suur mõju on sel traditsioonil aserbaidžaani muusikale. «Dädä Gorgudi raamat» kuulub aga vanimasse kihistusse, kui rahvalaulikuid ei nimetatud veel ašuugideks – nemad olid ozaanid, ašuugide eelkäijad. Ka ozaanid rikastasid oma kangelaslugusid meloodiatega, neid saatsid koorid ja tantsuetendused.
Milline on «Dädä Gorgudi raamatu» koht aserbaidžaanlaste eepilises traditsioonis? Sellele küsimusele vastaksin muud kirjandust võrdluseks võttes umbes nii: see on eepos eeposte hulgas nagu on Nizami (1141-1209) keskaja luuletajate hulgas, nagu Mirzä Fatali Ahhundov (1812-1878) valgustajate hulgas, nagu Sämäd Vurgun (1906-1956) uute luuletajate seas ja Anar (sündinud 1938) kaasaegses proosas. Ühesõnaga, ta on number üks – traditsiooni esimene meeldetulev näide. Ehkki kui asjasse süveneda, siis on olemas teisedki suurepärased näited, mis samuti võiksid aukohale sobida.
Andres Herkel