«Kõigist mu teosteist on «David Copperfield» mulle armsaim», kinnitas Dickens ise. Nagu paljudel vanemail üks laps teiste seast on lemmiklapseks, nii oli ka see raamat tema lemmikteoseks. Ja see lemmikteos annab võrdlemisi täieliku kujutluse kirjaniku võimeist; siit leiame kõik Dickensi autorivoorused ja -pahed. Väga kaugeleulatuvaid vormitäiuslikkuse taotlusi Dickensil ei olnud; ta peapüüdeks oli lugejat huvitada ja liigutada. Igas teoses väljendub soe kaastunne kõigi kannatajate vastu, osavõtlik huvi igapäevaste lihtsate inimeste elust ja valus viha igasuguse ülekohtu vastu. Kuigi Dickens juba võrdlemisi noores eas vaatleb elu mõttetargana, kes on veendunud inimeste püüete ja kirgede tühisuses, ei saa ta ometi salata, et ta inimesi armastab, neile kaasa tunneb ja ühes nendega naerab ja nutab.
Dickensi huumor – see on midagi ainulaadset: tantsisklev ja naeratav nagu kehastunud elurõõm; sädelev, sütitav ja soojendav nagu päike.
Marta Sillaots