Õnneks on nii vähe vaja...

See väike kogum suvemeenutusi on üles kirjutatud külmal talveajal... Igatsusest suvesooja ja päikese järele - mitte Hispaania või Itaalia päikese, vaid just Eestimaa suve ja päikese järele...
See on justkui väike suvemeditatsioon, mis aitab pikal ja pimedal ajal ellu jääda ja ära oodata... suvi tuleb õnneks igal aastal, ikka ja jälle!
See on ka üleskutse linnainimestele. Eestimaal on veel nii palju imelisi maakohti, mis ootavad lagunedes omanikke. Minge, otsige oma koht üles ja te ei kahetse!
Õnneks on tegelikult nii vähe vaja - tuleb vaid üles leida rõõmuraasukesed, mis meil kõigil meie ümber olemas on: loodus, ilu, kodu, kallid inimesed, pisikesed tähtsusetud, kuid armsad asjad ja tegemised...
Toit ja meid ümbritsev keskkond on teineteisega tihedas seoses. Olen seda oma maakohas kaheteistkümne suvitamisaastaga kogenud. Maal olles on maitsemeel hoopis teistsugune kui linnas.
Raamatus väljatoodud toidud on paljuski unustatud vanad, mis sobituvad vanade palkseinte vahele, või lihtsustatud «trendikad»: olude sunnil, parema puudumisel, on tulnud vahel leppida olemasolevate asendusainetega, ja imede ime - tulemus ei olnud sugugi kehvem kui välismaise originaaliga tehtult.
Eesti on rikas oma andide poolest. Tuleb vaid minna, leida, korjata ja toiduks valmistada - see ring kokku on parim puhkus! Kinnitan teile!