Peeter Tarvel (1935. aastani Treiberg) sündis 11. juulil 1894 Virumaal Haljala kihelkonnas Vihula vallas. Ta oli demokraat ja humanist, kes klassikalise liberalismi põhiideed -- vabadust pidas esmajärgulise tähtsusega vaimseks väärtuseks, mis on iga tõelise ja püsiva arengu paratamatuks eelduseks.
Meie sajandit paljus kujundanud Suure Prantsuse revolutsiooni vastu tundis Tarvel kogu oma akadeemilise karjääri jooksul püsivat huvi: jõudis just sealt ju ka meieni demokraatliku humanismi mõte, demokraatliku vabaduse, demokraatliku riigikorralduse mõte.
P. Tarvel oli veendunud, et puudustele vaatamata pole demokraatial alternatiivi, sest demokraatlik kord vastab rohkem kui ükski teine inimiseloomu põhiinstinktidele, kuna ta tugineb kahele primaarsele instinktile - vabadusele ja võrdsusele. Demokraatias vastutavad ühiskonna heakäekäigu eest mitte üksnes juhid, vaid ka kodanikud, demokraatia arvestab vähemust. Demokraatlikku riiki ei hoia koos mingi väline mehaaniline jõud, vaid vabade kodanike koordineeritud vaba tahe. Autoritaarsel ajastul peatus Peeter Tarvel korduvalt demokraatia kriisi põhjustel ja sellest ülesaamise teedel. Tema kindel veendumus oli, et demokraatiast paremat riigikorda ei ole, et demokraatia on kõigele vaatamata siiski elujõuline ning kõik tema puudused on kõrvaldatavad ka üksnes demokraatia enda abinõudega. Vaid demokraatlik reiim suudab vajalikul määral kindlustada rahvastele vaba vaimsust ja avalikkust. Tarvel rõhutas eriti kasvatuse ja enesearendamise tähtsust vabaduse saavutamisel, sellest arusaamisel ja selle väärtustamisel üksikisiku poolt.
Peeter Tarvel oli I, II ja V Riigikogu liige Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ja Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei poolt. Need parteid seisid demokraatliku sotsialismi ja Eesti iseseisvuse platvormil. Tarvel langes nõukoguliku terrori ohvriks. 1945. a. mais ta vahistati ja mõisteti viieks aastaks vangi. Aastail 1947-1950 vaevles ta Vorkuta vangilaagris. Vangilaagrist vabanenult siirdus Tarvel perekonna juurde Terlaki asundusse Omski oblastis. 1953. a. sügisel P. Tarvel haigestus ja 19. oktoobril suri.
