Need 423 mõttesalmi, mis kokku moodustavad «Dhammapada», annavad eelkõige tunnistust sellest olulisest nihkest inimteadvuses, mis hakkas maailmas toimuma I aastatuhande keskel e.ma.a, ajal, mil elas Buddha ja mida võib pidada humanismi esimeseks ilminguks inimkonna ajaloos. «Dhammapadat» lugedes ei saa tekkida kahtlust selle autori (või autorite) humanismis, püüdluses leida inimelu mõte mitte oletuslikest skeemidest vaid inimeksistentsist endast lähtudes. «Dhammapada» põhiideeks on, et muutuvas ja ebastabiilses maailmas on ainult inimene võimeline teadlikult muutuma ning saama kannatavast ja piinlevast olesklejast õnnes ja rahus viibivaks targaks. Selleks on võimalus igaühel, kuid selleni jõuab vaid inimene, kes suudab kainelt ja kiretult endale selgeks teha oma olukorra ja leiab selle olukorra põhjused iseenese sees, mitte väljaspool.