Teaduslik maailmavaade on kõikehõlmav, sellele toetub kogu me progresseeruv tehnoloogiline tsivilisatsioon. Samas on tänapäeva teadus koormatud suure hulga iganenud dogmaatiliste tõekspidamistega. Lubjastunud uskumused on väga püsivad, need muudavad teaduselu üha sarnasemaks kirikliku võimuvõitlusega.

Rupert Sheldrake on käesolevas teoses ette võtnud materialistliku teaduse põhilised dogmad ehk 10 käsku. Kas mateeria ja energia hulk on alati jääv? Kas mateeria on teadvusetu? Kas mälu salvestub materiaalse jäljena? etc. Sheldrake analüüsib neid sellise põhjalikkusega, nagu tuleks läbi analüüsida mistahes teaduslikke hüpoteese. Ta on järjekindel ning võtab materialismi kanoonilised põhipostulaadid ette üksteise järel, vaagib argumente, osutab nõrkadele kohtadele ja küsib täpsustavaid lisaküsimusi.

Ta ei anna vastuseid ega paku välja alternatiivset maailmavaadet, lihtsalt osutab viimase sajandi teadusavastustele kvantfüüsikast molekulaarbioloogiani, mille valguses need mehhanistlikud postulaadid enam koos ei püsi. Lõpptulemusena jääb materialistlikust katedraalist alles üksnes pentsik kummitus. Nostalgia. Mõistagi on väga ebamugav, kui meie maailmakirjelduse vundament laiali pudeneb.

Rupert Sheldrake on Cambridge'i PhD kraadiga bioloog, kelle läbimurre algas kaheksakümnendatel morfogeneetiliste väljade ja morfilise resonantsi teooriaga teoses «The Presence of the Past». Vaatamata sellele, et kriitilised küsimused materialismile on esitatud väga kainel toonil, toetudes kontrollitud ja viidastatud faktidele, on Sheldrake'i süüdistatud ebateaduses ja müstitsismis. Teda on tsenseerida ja vaigistada püütud isegi TED konverentside korralduskomitee poolt, kelle motoks ometigi on «Challenging existing paradigms and redefining values» – just seesama asi, millega Sheldrake tegeleb. Vaigistamisest pole aga abi. Need küsimused ei kao mitte kusagile.
Peeter Laurits, kunstnik