Tartu ajalugu on täis dramaatilisust, eriti puudutab see ajavahemikku 1558-1708, mil linnale ihusid hammast kolm suurvõimu – Venemaa, Poola ja Rootsi. Mainitud pooleteise sajandi jooksul vahetus Tartus võim tervelt kaheksal korral. Seejuures ainult kahel korral toimus võimu üleminek ilma vägivallata või sellega ähvardamiseta. Üheksal korral seisid linna all vaenuväed ja vaid kahel korral ei õnnestunud neil Tartut hõivata. Viiel korral leidis aset linnakodanike kas osaline või täielik küüditamine Venemaale. Tõeliseks apokalüpsiseks kujunes 1708. aasta, mil lahkuvad Vene väed muutsid linna süstemaatilise hävitamise tagajärjel suitsevate ahervaremete väljaks. Tartu küll ei hävinud lõplikult, kuid ajaloo vältel oldi mitmel korral sellele üpris lähedal.
Tegemist pole traditsioonilise kohalooga, vaid lisatud üldajaloo raamistik näitab ilmekalt, et ka näiliselt lokaalse tähendusega sündmused omavad väga laia rahvusvahelist tausta ja peegeldusi. Nii mõneski kohas on õnnestunud käibesse tuua senikasutamata arhiivimaterjali ning heita valgust varasemate uurijate poolt kahe silma vahele jäänud seikadele, mis ühtlasi demonstreerib, kui palju sõltub tegelikult ajaloolaste suvast ja kui lühike ning subjektiivne on inimmälu ulatus.
Tänavu möödub 450 aastat Tartu langemisest Ivan Julma kätte ja 300 aastat linna hävitamisest Peeter I käsul.

Margus Laidre on tunnustatud ajaloolane ja tuntud diplomaat, hetkel Eesti suursaadik Suurbritannias