18 anglo-ameerika juttu klassikalise õuduskirjanduse kuldajast. Kummitused, vampiirid, aga ka zombid, hullud teadlased, õudused merel, kohutavad kultused ja veidrad sektid, mõrtsukalik floora ja fauna ning isegi aeg-ruumsed nihked.

Autorite valik on esinduslik, olgu tegu siis õuduskirjanike või autoritega, kes vaid aeg-ajalt mõne võimsa õudusloo kirjutasid. H. P. Lovecraft, Bram Stoker, H. G. Wells, Robert Louis Stevenson, Edith Wharton, Arthur Conan Doyle, Jack London ja Robert E. Howard – kui nimetada vaid kõige kuulsamaid.

Tuleb tõdeda, et eestikeelne «õuduskirjandus» pole vast parim termin, aga teist meil pole. Sõna «õudus» tekitab võhiklikul või kiuslikul lugejal tunde, et tal peaks lugedes kohutav hirmutunne peale tulema. Vale puha! Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama. Ja kui lugeja püüab emotsionaalselt kaasa elada, sättida end tegelastega samale lainele, siis saab ka tema oma õuduse-hirmu. Elamus saab sündida vaid lugeja aktiivsel kaasalöömisel, aga eks nii ole igasuguse kirjandusega ja kunstiga üldisemalt.