Haarav ajalooline ülevaade II maailmasõja ehk ühest kõige süngemast episoodist – Dresdeni pommitamisest liitlasvägede poolt 1945. aastal. See, mis tol ööl Dresdenis toimus, oli kalkuleeritud, andestamatu hävitustöö, mis viidi läbi juba sama hästi kui võidetud rahva kallal. Sinclair McKay haarav lugu on keerukas, humaanne ja neutraalne pilguheit sellele hirmsale ööle ja selle tulemustele.

13. veebruaril kell 10 alustasid Briti pommitajad üht selle sõja kõige hirmsamat rünnakut – Dresdeni rahulike elanike ja kunstiväärtuste hävitamist. Esimese lainega tapeti elanikud ja pühiti maa pealt hooned, tänavad ja infrastruktuurid. Teine külvas tuld ja muutis linna tohutuks põletusahjuks, selle varjendid surmalõksudeks, kus inimesed lämbusid, elusalt küpsesid ja surnuks põlesid. Järgmise päeva varahommikul hävitas kolmas laine viimase, mis oli alles jäänud.

Seda kõike kirjeldab autor läbi pealtnägijate ja ellujäänute, läbi tavaliste inimeste silmade. Siit leiab haarava ülevaate elust Dresdenis vahetult enne sõja puhkemist, kohalikust kunstielust ja kultuurist, natside võimuletõusust ja juutide represseerimise järkjärgulisest algusest. Oma mäletusi jagavad raamatus nii linna elanikud ja kultuuritegelased, kui ka seal viibinud külalised ja sõjavangid – nagu näiteks Kurt Vonnegut –, aga ka Briti ja ameerika õhuväelased, kes istusid surmakülvavates lennukites. McKay kirjutab lahti põhjendused liitlaste rünnakute taga, vastaseisu rünnakute vajalikkuse osas ja hilisemad kahetsused kuni tagajärgedeni, mis ulatuvad tänasesse välja.