Ja kui Leena korraks üle õla vaatab, siis saavad nende pilgud kokku ning selle järgi, kui teistmoodi see otsavaatamine nüüd on, saaks üheainsa hetkega mõõta ära kogu selle pika aja, mis eraldab tänast võttepäeva siin nõlvakul esimesest võttepäevast siin. Miski ei saaks vahepeal möödunud ajast veenvamalt märku anda kui see kahe inimese kiire pilguvahetus alanud sügise karges, külmast päikesest heledas õhus.
Autor kõneleb endast: «Sündisin 1944. aastal. Pärast põhi- ja keskhariduse saamist käisin Panso koolis. Meie kursusel oli õnn kuuluda Noorsooteatri (praegune Linnateater) asutajate hulka. Olen mänginud teatris ja filmis, esinenud teles ja raadios. Olen sünnitanud kolmel aastakümnel, igal ühe tütre. Olen kirjutanud ise ja esitanud teiste luulet. Natukene dramatiseerinud, natukene tõlkinud. Lava jaoks. Lava, kust ma ise üsna ruttu tervise pärast ära tulema pidin. Suur oli mu rõõm seda raamatut kirjutades avastada, et näitlemiskunsti «maagiline kui» lubab mul veel nüüdki uskuda kujuteldavaid situatsioone, elada mitut elu, olla uuesti keset kunagi olnut või siis hoopis olemata jäänut. Omamoodi oli selle raamatu kirjutamine tagasitulek lavale. Nüüd on publiku kord. Hoian hinge kinni ja kuulan, kuidas teisel pool rampi pimeduses hingab saal »
