Kolmkümmend aastat (1964‒1993) käisid Eesti tudengid suviti ehitusmalevas. EÜE ametlikuks eesmärgiks oli nõukogude noorte töine ja ideoloogiline kasvatamine. Aga õilis kommunismiüritus pöördus kiiresti tolle ühiskonna alustalade eneste vastu. Eesti NSV-s ei pilgatud kusagil mujal nii avalikult ja hulgakesi kõike nõukogulikku kui malevakokkutulekutel. Nii palju riigivastaseid laule ja nalju ei esitatud ühegi teatri laval ega asutuse peol. Igal aastal astus paar tuhat Eesti noort haritlaskonna liiget justkui reaalsest ühiskonnast välja ja elas oma vaba elu. Nalja sai malevas pööraselt, aga muidugi ei olnud EÜE ainult pullitegemise koht. Siin tehti kõvasti tööd. Siin sai üsna ruttu selgeks, kes on andekas, kes on töökas, kes karjäärihimuline. Siit leiti eluaegseid sõpru ja elukaaslasi. EÜE asus keset tormilist elu, kukesammukese kaugusel EÜE-st olid ka näiteks Hiiu õllekas ja EKP Keskkomitee. Millise sammu keegi EÜE-st edasi astus ja kuhu oma jälje jättis, on omaette põnev teema.

Tiit Pruuli on raamatu «EÜE jälg» jaoks intervjueerinud sadu malevlasi ja toonud arhiividest välja dokumente, millest mõned panevad naerma ja teised nutma. Mahukas raamat annab põhjaliku ülevaate inimestest, kes EÜE-t ehitasid, ja ajast, mis neid ümbritses.