Anatoli Belkin valis oma Narva näituse jaoks eduka nimetuse: dialektika «objektiivne - ebaobjektiivne», mis läbib mitte ainult kogu maalikunstniku loomingut, vaid ka tema käitumispilti, tema isiksust ehk isiksuslikkust, samuti elukutselise keskkonna ja lihtsalt pealtvaatajate suhtumist temasse.
Objektiivselt on ta Peterburi kuulsaim ja pälvituim maalikunstnik: personaalsed näitused Vene Muuseumis ja Ermitaažis. Kuid Belkin ise õõnestab oma maines seda objektiivselt reitingulist: laskub ebakindlatesse ettevõtmistesse nagu ajakirjade avaldamine ja telesaadete juhtimine, esineb vaatemängumehena, mängib pulmakindrali rolli kõige erinevamatel lõbustustel.
Objektiivselt on ta kaasaja parimaid joonistajaid - terane, haarav, vormi virtuaalselt läbitöötav. Ent ka selles valdkonnas ei hooli Belkin oma renomeest: läbijoonistamise asemel võib ta kleepida lõuendile elava naturaalse lehe või oksa...