Venemaa 19. sajandi II poole poliitilises ja ajaloolises kirjanduses, biograafiates ja memuaarides kerkib sageli esile kõrgseltskonda kuulunud Editha von Rahdeni nimi. Mõnikord lisandub ta nimele täiend «tuntud» või «oluline», teinekord mitte, mis laseb eeldada, et ta isik oli kõigile hästi tuntud.
Tema matustelt (oktoobris 1885), mis algasid tsaariperekonna juurest, võttis osa kogu Peterburi kõrgseltskond. Tema kirjavahetus Juri Samariniga avaldati 1894. a. Moskvas ning leidis kohe laia publikuhuvi. Tsaar Aleksander III ärgitas isiklikult kirjavahetuse väljaandmist ja soovis, et antaks välja Editha von Rahdeni elulugu. Kahjuks ilmusid ainult üksikud järelhüüded. Eluloo kirjutamist raskendas tõik, et peale kirjade ei jäänud Editha von Rahdenist maha ei päevikuid ega memuaare.
Nii jäi tema isik pärast kaasaegsete surma ja 1917. a. revolutsiooni täiesti unustusse. Alles 1950-ndatel aastatel avastati tema kirjavahetus August von Haxthauseniga selle Westfahli lossis Tienhausenis. Kirjavahetusest ilmneb mõlema kirjasõbra oluline roll vene talupoegade pärisorjusest vabastamise liikumises 1861. aastal.
Käesolev raamat püüab heita valgust Editha von Rahdeni eluloole, kasutades selleks tema kirjavahetust Haxthauseniga, Samariniga ja teiste kaasaegsetega, samuti perekonnaliikmetega.