XX sajandi armastusluules leidub nii sõjatraagikat kui suurlinnainimese võõrandumust, aga ka väga peeni poeetilisi nägemusi. Kõige suurem uudsus, midagi sellist, mida me tõesti varasemate sajandite luules ei kohta, on armastuse ihulise külje poetiseerimine, võiks isegi öeda - füsioloogia poetiseerimine.
Et kirevat pilti pisut korrastada, olen paigutanud luuletused tsüklitesse nii, et igas neist on enam-vähem valdav mingi üks tundetoon; nii võiks lugeja raamatukese läbi lugenult saada üldpildi sellest, mida kujutab endast XX sajandi armastusluule, et siis pöörduda tagasi mõne tsükli juurde, mis vastab enim tema enda maitsele.
Valev Mirtem