Villem Reimani «Eesti ajalugu» hõlmab ajaperioodi alates muinasajast kuni 1905. aastani. Selle kirjutamisel sai autor kasutada oma enda uurimistulemusi, kuid põhiliselt pidi ta toetuma teiste uurijate, eelkõige baltisakslaste teostele.

Hoolimata sellest, et uuemate teadmistega varustatud kriitikud leiavad Reimani töös ka mõndagi arvustamisväärset, ületas see oma sisuliselt tasemelt kõiki tema eestlastest eelkäijaid ja kaasaegseid. Mis kõige olulisem – see oli esimene Eesti ajaloo ülevaade, mis püüdis täies ulatuses käsitleda minevikku eestlaste vaatenurgast lähtuvalt ja üritas seega täielikult vabaneda baltisaksa ühekülgse ajalootõlgenduse mõjudest.

Uurijana oli Villem Reiman avarapilguline ja laiemat konteksti hästi tabav, hea analüüsi- ja sünteesivõimega. Ta pani aluse eesti rahva ajaloo teaduslikule uurimisele ja tõusis sellega kahtlemata kõige silmapaistvamaks eesti ajaloolaseks enne iseseisvusaega.