Monograafia püüab pakkuda võimalikult terviklikku pilti Eesti ala valitsemisest 18. sajandil. Esimeses osas «Valitsemisstruktuurid» on jälgitud siinse valitsemiskorralduse ülesehitust ja struktuure: aadli ja linnade seisuslikku omavalitsust, kohtusüsteemi, kroonuametkonda, sõjaväge, kirikut ning korralduste edastamist tagavaid kommunikatsioone. Otsitakse vastuseid küsimustele, millised olid keskvõimu, provintsiaalvõimu ning aadli omavalitsuse võimupiirid, kuidas erinevatel võimutasanditel otsuseid vastu võeti ja kuidas neid ellu viidi, millist osa etendas vaadeldaval ajajärgul nn rootsi pärandus -- Rootsi võimu ajast üle võetud valitsemisstruktuurid, seadused ja korraldused ning millises ulatuses mõjutas Venemaa enda valitsemiskorraldus siinseid valitsemisstruktuure.
Teises osas «Keskvõim ja Balti erikord» peatutakse tähtsamatel valdkondadel, millega Baltikumi valitsemises vaadeldaval ajajärgul kõige rohkem kokku puututi. Need on maa omandi-, pandi- ja rendiõiguse ning maksustusküsimused, pärisorjuse reguleerimine, kaubandusküsimused ja politseikorraldus.
Uurimuse lõpetab ülevaade valgustatud absolutismi poliitikast Baltimaades. Võib küll nõustuda Teise maailmasõja järel ajalooteaduses levinud hinnanguga absolutismi «mitteabsoluutsuse» kohta, mille üheks tõendiks on Balti erikord, kuid ei saa märkimata jätta, et siinne status provincialis ei olnud endastmõistetav paratamatus, vaid üksnes oma ajastu poliitiliste jõudude vahekorra tulemus. Selle arengut ja muutusi püüabki uurimus jälgida.
