1938. aastal sündinud filmiajakirjanik ja -kriitik Jaan Ruus on mõneski mõttes olnud peegelduste peegeldaja ehk «viimane etapp» 1961. aastast peale, mil tema esimesed filmiarvustused ja -tutvustused trükivalgust nägid. 1966. aastal hakkas ta Tallinnfilmi filmistuudio dokumentaalfilmide osakonna toimetajana vahendama tiibu kärpivat võimu ja puurist välja kippuvaid loovisiksusi.

Toimetajatöö oli Nõukogude filmikunstis tugevate diplomaatide pärusmaa. Kolleeg Maris Balbat, kes samal ajal töötas mängufilmide toas, on sõnastanud selle elukutse dilemma nii: toimetaja pidi Moskva peavalitsuse nõudmiste, stuudio juhtkonna jäikuse ja filmi autorite paranduste tegemise soovimatuse vahel laveerima nagu Skylla ja Charybdise vahel.» 1982. aastal läks Ruus juhtima ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonda, mille vahetas välja sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspressi vastu.

Härra Ruusi – kellel on kena komme inimesi valikuliselt sinatada ja teietada – küsimuste turmtule all avanevad raamatu kaante vahel kümned värvika elulooga kultuuriheerosed, kes muutuvate aegade ja olude kiuste on valitud elukutsele truuks jäänud. «Elukunst on midagi niisugust, kui sa oled tark inimene ja tore inimene ja aru on peas. Aga eluteater tuleb siis välja, kui sa oled tark ja tore inimene, aga aru pole peas. Need on kaks erinevat asja,» selgitab näitleja Tõnu Kark Ruusile, keda küsimus «kuidas?» on elus alati rohkem huvitanud kui «miks?».

Mida vastaks härra Ruus ise oma stampküsimusele? Kellena või millena ta pärast surma tagasi maa peale tuleks?