Ervin Õunapuu novellide maailm kipub tunduma julm ja lohutu. Rahuaegadel taandab lugeja kaitsereaktsioon selle vaid groteskseks tekstimänguks – hirmutavaks, kuid ebarealistlikuks. Ning siis ühtäkki kuulutab argine uudisvoog, et Õunapuu ei liialdanud. Vaimne ja ihuline jõhkrus omastegi suhtes pole inimestest otsa saanud, vaid aina oma hetke varitsemas – ning muserdatud ajaloo ja nüristava olmega ilmakolkas on kaitsekiht eriti õhuke.

Ja ometi on ses julmuses mure, masenduses lootus, vägivalla kujutamise varjus eluarmastus, usufanaatikute pilkamises usk inimesse. Õunapuu väsimatus raevukas võitluses on kerge märgata, mille vastu ta on – aga ta on ka paljugi poolt. Meelelise maailma ilu ja salapära poolt, inimtahte ja inimloomingu vägevuse poolt... Hoiatades: kui inimene ei ole enda ega lähedaste elu sisust ja väärtusest täielikult teadlik ega oska seda hoida, on ta kerge saak ilmalikule ja vaimulikule võimuihale, vahetades oma eksistentsi müsteeriumi välja etteluisatava petukauba vastu.

Jah, muidugi on ta novellid ka mäng – kunst, teater, poeetiline ulm, mis lõpuni lahtiseletamatu autorilegi. Sellesinase seletamatuseta oleks kirjanduski ju vaid pelk jutlustamine. Aga kui ka Õunapuu viskab nalja või manab esile ainukordset ilu, ei säästa ta lugejat jälestusest – sest ehk vaid inimeses põhjani pettunu võib välja rabelda ülima usuni inimese suurusesse ja inimelu võimalustesse.
Berk Vaher