«Eri kunstiliikide arengutempo pole alati võrdne ning juba mitmeid aastaid tõdeme, et eesti nüüdisgraafika areng jääb maha näiteks maalikunsti omast. Aastad 1972-1973 pole ses suhtes erandiks. Enamik vanema ja keskmise põlvkonna meistreid on sel ajavahemikul töötanud tuntud, tavapärases laadis, kvalitatiivselt ületamata endi poolt varemloodut. Erilisi üllatusi ei paku tööde temaatika, sisulised rõhuasetused ega ka graafiliste lehtede tehniline teostus. Tagasihoidliku üldpildi taustal võib aga siiski märgata mõningaid nihkeid, mis annavad lootust, et eesti graafika muutub juba lähemal ajal senisest huvitavamaks ja mitmekesisemaks.»
Jüri Hain