Jaan Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste poolt 1906. aastal algatatud eesti haridusseltside liikumine seadis tekkepäevadest alates oma eesmärgiks kaitsta rahvuslikke väärtusi: eesti kultuuri, keelt ja haridust. Rahvas hindas haridusseltside otsusekindlust eestikeelsete koolide loomisel, rahvusliku kasvatuse ja kultuuritöö edendamisel ning võttis nende tegevusest aktiivselt osa. Haridusseltsides osalejate arvu 1913. a. väitis Peeter Põld olevat 12 tuhande piiril. Tegemist oli sajandi alguskümnendite kõige osavõturohkema eesti seltsiliikumisega. Juhtivat osa selles etendasid Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts, Eestimaa Rahvahariduse Selts, sõsarorganisatsioonid Peterburis ja Riias, kelle ümber koondus kohalike organisatsioonide tihe võrk.