Esimese maailmasõja järellainetustes ilmus maailma kaardile rida uusi riike, mis varem olid kuulunud suurte impeeriumide koosseisu. Nende hulgas olid kolm väikest Balti riiki – Eesti, Läti ja Leedu –, aga ka end pigem põhjala riigiks lugenud Soome. Kõik need olid sõjast sündinud riigid, maailmasõja ja revolutsioonide tulemusel eraldunud kunagisest võimsast Vene impeeriumist. Missuguseks kujunesid nende toona tekkinud riikide omavahelised suhted ja millistena asetusid nad üldisse rahvusvahelisse konteksti? Mis ühendas ja mis lahutas kaht hõimuriiki – Eestit ja Soomet – ning kuidas nad suutsid nois murrangulistes oludes end kehtestada? Mismoodi võideldi välja rahvusvaheline tunnustus 1920. aastate algul, kui neisse noortesse riikidesse suhtuti pahatihti umbusu ja mõistmatusega? Kelles nähti liitlasi ja kelles vastaseid? Ja millisteks kujunesid arengud 1930. aastate lõpul, kui üks neist – Eesti – Hitleri ja Stalini kokkulepete tulemusena iseseisvuse kaotas, ent teine – Soome – suutis riikluse säilitada?

Toonaste aastakümnete rahvusvahelise olukorra taustal rullub lahti lugu Eesti ja Soome suhetest, ent ka Põhjamaade ja Balti riikide välispoliitikast kahe maailmasõja vahel ning suurriikide poliitikast, samuti Teise maailmasõja saatuslikest arengutest, kõige taustal ikka eestlastele tänini valus küsimus: kas Eesti oleks saanud teda Teises maailmasõjas tabanud saatust vältida?